25. rahvusvaheline softpalli kongress

28. – 30. oktoobril peeti Oklahomas 25. ISF-i (Rahvusvaheline Softpalli Föderatsioon) kongress, kust võttis esmakordselt osa ka Eesti delegaat.

Iga kahe aasta tagant toimuv kongress võtab kokku nii Rahvusvahelise Softpalli Föderatsiooni kui piirkondade softpalli föderatsioonide tegemised. Pühapäevasele põhikongressile eelnenud päevadel kogunesid erinevad komisjonid, mis arutasid teemasid nagu föderatsiooni liikmed, arendustöö, mängureeglid, marketing, võistlused, varustusstandardid, kohtunikud jne.

Liikmekomitee eesistuja Ami Baran teavitas, et hetkeseisuga on Rahvusvahelisel Softpalli Föderatsioonil 121 liiget, kellest aga kõigest 1 on täitnud senisest põhikirjast tulenevaid kohustusi. Muuhulgas sätestas põhikiri, et liikmesföderatsioon ei tohi tegeleda teiste spordialadega. Vastunäitena võib tuua enamik Euroopa föderatsioone, mis koondavad enda alla nii pesapalli kui softpalli, osad ka kriketi. Samas andis Ami Baran teada, et põhikirja muudatused on juba tehtud ning lähevad kongressil hääletusele. Suurim probleem oli aga liikmemaksuga – 28 liikmesföderatsiooni pole seda kunagi maksnud ning kõigest 41 teevad seda korrektselt. Enne kongressi algust oli liikmemaksu võlga üle 37000 dollari, ent see siiski kongressi lõpuks langes märgatavalt. Ette heideti ka, et nõuetekohaselt täidetakse liikmete poolt aruandlust üsna vähe. Arutelu kestel tehti mitmeid ettepanekuid, mis teha võlglastega – muuhulgas soovitati pöörduda vastavate riikide Olümpiakomiteede poole, et need vastavale föderatsioonile survet avaldaks võla likvideerimiseks, teisalt soovitati senised võlad üldse kustutada ning alustada niiöelda puhtalt lehelt. Edaspidi anti piirkonna Föderatsioonidele ülesandeks teha ülevaade võlglaste probleemidest ning püüda need kuidagi lahendada. Olgu siinkohal öeldud, et Euroopas Softpalli Föderatsioon (ESF) on oma liikmesföderatsioonidega need probleemid suures osas lahendanud.

Arendustööst andis ülevaate ISF-i president Don Porter, kes teavitas, et koostöös tootjafirmadega on föderatsioonil piisavalt varustust, mida liikmetele jagada, tihtipeale osutub probleemiks aga transpordi kallis hind. Koostööd on nende kulude alandamiseks arutatud Ameerika sõjaväega, kellel on toimiv transpordivõrgustik olemas. 2011 aastal jagati umbkaudu 200000 dollari väärtuses varustust – number mis on aasta-aastalt kasvanud. Küll aga leidsid mitmed komisjonid, et järelvalvet välja jagatud varustuse kasutuse kohta on vaja teha oluliselt põhjalikumalt, kuna mitmed abi saanud riigid pole neid otstarbekalt ära kasutanud. Euroopa Softpalli Föderatsiooni president Andre Van Overbeek rääkis lisaks arendustööst Euroopas – olemas on programmid nii treenerite, kohtunike kui lauakohtunike jaoks, algtasemest kõrgtasemeni välja ning ESF omab ka piisavalt ressursse, et edukalt arendustööga ka ISF-i poolse abita tegeleda. Mitmed Lõuna Ameerika riigid tundsid muret, et vähe tegeletakse poiste ja meeste softpalli arendamisega ning nii on vähe kõrgtasemelist meeste softpalli. Näitena toodi, et Euroopas mängivad softpalli peamiselt ainult mehed, kes pesapalli tipptasemele ei küündi või seeniorina pärast tipptasemel lõpetamist. Üks Euroopa delegaatidest arvas, et meie asi on mänge õpetada, aga laps peaks ise valima, mida ta lõppkokkuvõttes ikkagi mängida tahab. Komisjoni lõpetuseks esines Eriolümpia esindaja, kes tutvustas vaimse puudega sportlastele suunatud Eriolümpia programmi, milles osaleb 3 miljonit inimest üle maailma. Eriolümpiamängudel on mängitud ka softpalli ning see on võimalus spordiala juurde tuua veelgi rohkem uusi mängijaid. Eriolümpia võib osaleda alates 8-ndast eluaastast, ülemist vanusepiirangut ei ole.

Enim kõneainet pakkunud komisjon oli kahtlemata programm koodnimetusega BackSoftball, mille eesmärk on softpall saada tagasi olümpiamängude hulka. Softpall debüteeris olümpiamängudel aastal 1996 Atlantas, mil võitis USA naiskoondis. Võidukas oli USA ka järgnenud 2000 aasta Sydney ning 2004 Ateena olümpiamängudel. 2008 Pekingis võitis aga Jaapan. Pärast seda eemaldati nii pesapall kui softpall olümpiamängudelt, ent ISF on pärast seda teinud pidevalt tööd, et spordiala sinna tagasi jõuaks. Kahel korral on eitav vastus juba saadud ning järgmine šanss on püüelda 2020 olümpiamängudele. Softpallile on Rahvusvahelisel Olümpiakomiteel olnud mitmed etteheited – mängu kestvus pole ette teada (raskendab teleülekandeid), mäng on tihtipeale aeglane (näiteks vahetuste ajal), võistkonnad on suured (olümpial oli kuni 15 mängijat ühes võistkonnas), vähene publikuhuvi jms. Olümpiakomitee on ka rida nõudmisi, millele osalevad spordialad peaksid vastama – näiteks tahetakse, et alal oleks tugev esindus nii meeste kui naiste poolt, WADA sertifitseeritud dopinguprogramm ning et Olümpial osaleksid spordiala parimad esindajad. Täpselt sama probleemi ees seisab ka Rahvusvaheline Pesapalli Föderatsioon (IBAF), kelle senised taotlused olümpiakavasse tagasi pääseda on samuti ebaõnnestunud. Võimaluste suurendamiseks tegi IBAF hiljuti ISF-i juhatusele ettepaneku jõud liita ning luua uus ühine föderatsioon, millega Olümpiale kandideerida ühendunud spordialaga – meeste pesapall ning naiste softpall. Arutelu selle pakkumise üle tekitas komisjonil osalenute seas vastakaid seisukohti – Euroopa riigid argumenteerisid peamiselt liitumise poolt – kui senised püüdlused üksi pole tulemust andnud, siis tuleb strateegiat muuta. Ameerika ning Kanada olid selgelt aga vastu, kartes nii softpalli identiteedi kui meeste esinduse kadumist ning väideti lausa, et pesapall oligi põhjus miks softpall üldse programmist välja visati. Liitumisega kaasneks ka rida administratiivseid küsimusi – kes on juhtkonnas, kas pesapallurid või softpallurid, kus asub uus peakorter või lausa see, kuidas uut ala nimetatakse. Lõppkokkuvõttes ei suutnud kummagi seisukoha pooldajad teist veenda, mistõttu otsustati selle üle korraldada salajane hääletus kongressil.

Enne põhikongressi kogunesid veel ka piirkondade föderatsioonid. Euroopa Softpalli Föderatsioon teavitas parandustööst ISF-i põhikirja kallal, mis muuhulgas aitaks kontrolli alla saada eelarve, mis seni on aastaid kulutanud rohkem kui sissetulekud lubavad. Leiti, et Euroopasse peaks tooma rohkem suurvõistlusi. Ühtlasi arutati läbi oma seisukohad hääletustel, kus anti sõnaõigus kõikidele kohalolnud riikide delegaatidele.

Kongress ise võttis taaskord üldisemalt kokku kõik komisjonides arutatud teemad. Seejärel tutvustati planeeritavaid suurvõistlusi, millede toimumine kinnitati hääletuse teel. Kui lõpuks jõuti hääletamiseni, mis peaks otsustama liitumise pesapalliga, võeti saalis taaskord aktiivselt sõna ning kohati üsna emotsionaalselt. Toimus salajane hääletus, milles tulemusel selgus, et  89 delegaati olid liitumise poolt, 52 vastu ning 3 erapooletud (olgu siinkohal välja toodud, et kuna igast riigist oli ette nähtud 2 delegaati, siis oli igal riigil 2 häält, olenemata kohalolnud delegaatide arvust; samas ei arvestatud nende hääli, kes olid kohale tulnud, ent ei viibinud hääletamise hektel saalis), niisiis otsustati liitumise kasuks. Hääletati ka järgmise konverentsi, mis on planeeritud aastaks 2013, toimumiskoha üle. Selleks kandideeris 2 riiki – Tšehhi ja Kolumbia, kes mõlemad tegid delegaatidele põhjaliku presentatsiooni. Väga tasavägises hääletuses jäi peale Kolumbia 75 poolthäälega, Tšehhi sai hääli kõigest 2 võrra vähem.

Toimunud kongressi raames tutvustati delegaatidele ka Ameerika Amatöörsoftpalli Assotsiatsiooni treening- ja võistluskompleksi ning softpalli muuseumi ning Oklahoma sõudespordikeskust. Mõlemad olid kahtlemata imetlusväärsed.

Lõpetuseks võib aga küsida kõige olulisema küsimuse, kuidas see kõik eelnev Eestiga seostub? Eesti Pesapalli ja Softpalli Föderatsioon on taasasutamisest saati tegelenud peamiselt pesapalli arendamisega ning softpall on neil aastatel olnud siin mail sisuliselt varjusurmas. Sellest hoolimata on Eesti olnud ISF-i liige juba 1992. aastast. Kahtlemata on mitme ala arendamine kulukas ja ajamahukas töö, ent seda enam tasub abi küsida mujalt ning toimunud kongress pakkus selleks suurepärase võimaluse. Sõlmitud sai esmased kokkulepped softpalli toomiseks Eesti, sealhulgas lubati nii treenerite kui kohtunike koolitusi kui varustust. Täpsema tegevuskava paneb paika EPSL juhatus koostöös Euroopa Softpalli Föderatsiooniga, mille liikmeks astumine on ilmselt üks järgmisi samme, nõu ja jõuga aidata on lubanud ka mitmete riikide vastavad föderatsioonid. Kas Eestis on softpalli jaoks ruumi? Allakirjutanu leiab, et kahtlemata on – ala kogub kiirelt populaarsust kogu maailmas, seda on lihtne õppida ning lõbus mängida igal tasemel, aeg on meilgi sellega tegelema hakata. Kellel tekkis huvi näiteks treenerikoolitusest osa võtta, võtke julgelt ühendust EPSLi juhatuse liikmega Riho Peterson mailiaadressil riho@pesapalliklubi.ee või telefonil 53417921.